Imelik maja

Mehis Soomre (11 a.), detsember 2003
Keskraamatukogu jutukirjutamise konkursil Kirjastuse Tiritamm II auhind

Kaks kuud tagasi 1. veebruaril ühes väikeses külas, ühes üksikus linnas oli üks maja. Aga see ei olnud tavaline maja, see oli imelik maja. Ja imelik oli ta just sellepärast, et viimased kolm päeva oli seal väga imelike asju juhtunud. Kohalikud inimesed olid kuulnud sealt kriisatusi ja muud lärmi. Sinna oli saadetud kaks erirühma uurima, et mis seal toimub. Aga nad ei tulnud mitte kunagi tagasi.

Siis 31. märtsil kell 12.01 hommikul saabus sellesse väiksesse külla üks detektiiv, kes pakkus külainimestele oma teenindust. Ta rääkis, et on detektiiv, kes tegeleb imelike juhtumitega ja ta teab, mis külainimestel mureks on. Külainimesed võtsid ta pakkumise vastu, aga nad hoiatasid detektiiv Peeter Pajuoja, et see maja on eluohtlik, sinna sisse minemine on enesetapp või midagi säärast. Peeter ei kuulanud neid vaid läks rahulikul meeleolul maja ukse ette ja tahtis ust lahti teha, aga see oli lukkus. Siis ta koputas. Keegi ei vastanud. Seekord andis Peeter uksekella. Keegi ei vastanud. Lõpuks sai Peeter vihaseks ja lõi jalaga ukse maha. Ta oli sees ja esimene asi, mis talle silma torkas oli pimedus. Väljast paistis päike sisse, aga see ei teinud tuba valgemaks.

Peetrile hakkas tunduma, et see on tõesti üks päris imelik maja. Ta märkas kahte treppi, mis viisid ülesse. Kumba valida? Pärast paariminutilist mõtlemist otsustas Peeter oma kohvipausi teha ja kohvi juua. Olles kohvi joomise lõpetanud, mõtles ta veel veidike ja läks parempoolsest trepist üles. Ta kõndis ja kõndis, kõndis ja kõndis ja vahelduseks ta kõndis veel. Tundus nagu trepil polegi lõppu. Siis vaatas Peeter alla ja nägi, et see pole trepp vaid see on eskalaator, mis liigub ainult alla ja niimoodi ei saanudki Peeter ülesse.

Siis läks ta teisest trepist ülesse ja jõudis lõpuks ukseni, mis oli lukus. Aga Peeter oli selleks ette valmistunud. Ta võttis oma taskust ühe vidina ja muukis ukse lahti. Uks avanes vaikselt, vaikselt ja vaikselt ja lõpuks uks avanes. Peeter läks sisse ja nägi kahte erirühma, kes vedelesid maas ega liigutanud sõrmeotsagi. Peeter läks edasi juba väike kartuse tunne kõhus. Peeter vaatas korraks oma käekella ja kell oli 20.57. Äkitselt kuulis ta ulgumist. Sellist ulgumist mida ta polnud elu sees kuulnud ja tal tuli momendiga kananahk peale. Ta kõndis edasi kuni ta jõudis järgmise ukseni. Ta tegi aeglaselt ukse lahti ja astus sisse.

See tuba oli täiesti tühi ja äkitselt kuulis Peeter häält, mis aina ligines. See oli sosistamine, ta ei saanud aru, mida räägiti. Aga lõpuks oli see hääl nii kõva, et Peeter kuulis selgelt, mida öeldi: "Sa oled astunud imelikku majja. Siit ei ole pääsu". "Ahjaa", ütles Peeter ja läks ukse juurde. Aga see oli lukus. "Näed nüüd, imelikust majast ei ole pääsu. Sa jääd igaveseks siia. Hahahahahahahahahahahahaha".

Hääl kadus, toas ei olnud enam külm nagu enne. Peeter mõtles, kas see on tõesti tõsi. Kas ta ei saagi enam välja. Ei mõtles Peeter. Ma saan välja. "Ja ma vean kihla, et selle ukse kaudu, mis mu ees on", ütles Peeter endamisi. Ta läkski sinna ukse juurde ja avas selle. Seal polnud samuti midagi ja Peeter otsustas teha väikese uinaku.

Kui Peeter üles ärkas oli kell 23.50. Kui Peeter oma ette vaatas nägi ta pikkade küüntega karvast elukat ja ta ütles: "Ma olen Jackaal, sa ei saa siit kunagi välja hahahahahahahahahaha". Peeter seisis tikksirgelt, sest see Jackaal oli talle kananaha peale ajanud. Ta ei suutnud ennast isegi liigutada ja veel vähem ära joosta. Kell oli 23.57.

Lõpuks võttis ta julguse kokku ja jooksis minema Jackaali seljataga oleva ukse juurde ja avas selle. Ta kargas sisse, aga oh õudust seal oli veel neli Jackaali teda ees ootamas. Mida nüüd teha? Peeter oli ümber piiratud, ta ei teadnud, mida teha. Kell oli 23.58. Tundus, et külarahval oli õigus, siia majja tulek on tõesti enesetapp. Äkitselt tundis Peeter, et talle liginetakse. Need olid Jackaalid. Peeter suruti nurka, Jackaalid liginesid. Peeter sosistas endamisi, et "Nüüd on küll kõigel lõpp"! Kella löömine tähistas keskööd. Peeter tegi silmad lahti, et oma surmale otsa vaadata, aga siis nägi ta külarahva nägusid enda ees seismas ja kõik karjusid APRILL!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!.