Kuulajate ülekuulamine

Järgnev on üks viiendik ettekandest “Kuulajate ülekuulamine” Klassikaraadio seminaril 1. veebruaril 2005.

Üks seminari eesmärke on kahtlemata see, kuidas kuulajaid juurde võita. Vaevalt et loodate leida selliseid, kes teid ööd ja päevad otsa kuulaks. Asja ajaks ära ehk ka minusugused: jõudumööda ja valikuliselt kuulajad.

Asi polegi ehk mitte niivõrd selles, kuidas inimest Klassikaraadiot kuulama meelitada, vaid selles, kuidas teda süvamuusikat kuulama meelitada. Kui see juba meeldima on hakanud, küll ta siis ka teid üles leiab.

Kuidas aga see kirp kõrva panna? Ja kellele? Korraldasin sadakonna tuttava ülekuulamiseks meili- ja MSNi-küsitluse.

"1. Kas sa kuulad Klassikaraadiot?
2. Kui kuulad, siis kui tihti?
3. Kui kuulad, siis kriba üks lause Klassikaraadio kiituseks või laituseks.”

Mõni mittekuulaja

Üksteist vastust olid lihtne ja lühike "ei". Lootustandvamaid eitajaid oli seitse.

“kuna esimene vastus on "ei", siis langevad ära võimalused anda vastused järgmistele küsimustele”

Arvan, et kui ta kodus näiteks Fashion TVd vaataks ja sealt taustaks Lepo Sumera nimetu klaveripala aastast 1981 kostaks ja keegi talle ütleks, mis imeilus muusika see selline on, siis teie aktsiad tema silmis tõuseksid kindlasti.

“ei / kui sinu toast kostab, siis vahel on päris kena kohe kuulata”

Viimati käis ta mu kabineti uksest mööda eelmise reede õhtul “Da capo” ajal ja jäi kuulatama Michael Nymani muusikat. Seisis tükk aega ja küsis: "Kuule, kas see ka ikka Klassikaraadiost tuleb?" See võiks olla üks tolle kirbu näide. Ja mis sest, et mees 52 aastat vana. Kunagi pole hilja!

Mõni kuulaja

“Kuulan harva, ei näe nurisemiseks põhjust. Eraldi soov: hispaania muusika, just klassika.”

Tema olen ma vahetevahel raadiot teie jaama peale keerama meelitanud. Ikka tollesama Lepo Sumera palaga. Iga kord küsib siis ruttu: “Kuule, mis see Klassikakaraadio sagedus nüüd oligi?”

"106,6!" hõikan talle.

“olnd arvu juhuseid / enne kuulasin 1 teist kanalit kus klassikat antakse / shoutcast / on meeldind nende kontserdiotseülekanded / aga puudu on fonoteegikoht kust ise omal valikul kuulata / see tuleks kindlasti teha”

Tema ettepanek on kahtlemata asjalik. Kui rahakott vähegi lubab, võiks selle projekti käima panna.

“Olen kuulanud autoga sõites väga harva. Aga olen :o) Hea et eksisteerib :o) / Nad võiks korraldada sihukese kampaania, et autoraadios 6 nupu sekka sattuda, küll siis rohkem kuulataks.”

Selle mehe autoraadionuppude ettepanekut võiks küll täitsa tõsiselt kaaluda. Mu meelest on siin ühe omapärase reklaamikampaania iva täitsa olemas.

“Kuulan. / Maal vanemate juures igal võimalusel. / Klassikaraadio Fantaasia-saade on super. (Kiituseks võiks rohkem lauseid kirjutada) / tahad teada, mis mind üldse klassikaraadio kuulamiseni viis? / oli vist 2003 aasta maikuu / käisime sõbrannadega linnas peol ja mina olin kaine autojuht / tagasi tulles viisin nad kõik ükshaaval koju / klõpsasin raadionuppe ja sattusin klassikaraadio peale, kust tuli parasjagu meelikütkestav viini valss / kodumajast sõitsin mööda ja tegin tervele kvartalile veel ühe ringi peale, sest muusika alles kestis / ja peale seda mõtlesin, et pagana tore raadio, otsin toas ka selle üles / nii tuligi klassikaraadio mu ellu / muidugi ma teadsin enne ka klassikaraadio olemasolust, aga alati olin sattunud mingi raskepärase viiulikrigina ajal vist kuulama, seepärast ei köitnud :o)”

Mõni tulemus

Vastajaid oli kokku 43, nendest 18 meest ja 25 naist. Keskmine vanus 42 aastat, haridustase 5,5 klassist kahe kõrghariduseni. Ja paljude eitajate “ei-st” kumab kahetsust.

Vastajatest 18 ehk 42% ei kuula Klassikaraadiot üldse või peaaegu üldse, 25 ehk 58% natuke või isegi natuke rohkem kui natuke kuulab. Ja ega nende 18 seas päris kõik ka lootusetud juhtumid ole.

Jõudsime tagasi algusse. Algus on tähtis. Peaasi et inimene teab, et Klassikaraadio on hea.

Mina tean.

MATI SOOMRE

Maalehe lisa TeRa, 17. veebruar 2005