Maaleht 10. märts 2004, Mati Soomre

Kevadel 1998 tekkis mul pisuke mure, et arvutid kipuvad peagi tõlkijatel leiba käest võtma. Et asja lähemalt uurida, tõlkisin emakeelepäeva eel ühe lookese inglise keelde ja andsin Internetis tõlkemasinale korralduse panna see ümber saksa, siis prantsuse, siis hispaania, portugali, itaalia ning tagasi inglise keelde.

Lugu oli selline.

Karjamaal oli kaks lehma, kes tundsid mõnu päikesest ja sõid rohtu. Üks lehm vaatas ringi ja ütles hingepõhjast: “Muu.” Teine lehm ütles. “Imelik. Sa lausa võtsid mul sõnad suust.”

Tulemus oli säärane.

Siin on olnud kaks lehma grammis, on lugu pidanud päikesest ja sööb mingit valgendab grammis. Esiteks ligikaudu mõistlik lehm ja sisemise lehma suhteliselt sisemise näo keskmine. “MUU,” tollelt teiselt lehmalt, et see oli õnn, “et on rõõmsasti, see f4ez’i küsitlus sõnadega minu avausest.”

Süda läks hoobilt kergemaks. Kuni arvuti kujundlikust keelepruugist ega naljast aru ei saa, ei paku ta vähemalt kirjandustõlkijale tõsist konkurentsi.

Kasu võiks tast olla ehk siis, kui on vaja ümber panna tarbeteksti, näiteks mõne riistapuu kasutamise õpetust. Ausalt öelda on need juhtnöörid teinekord keele poolest nii nahksed ja sisult arusaamatud, et teevad peaaegu tollele ringtõlkelegi pähe. Nii nagu iga kahekäeline inimene ei ole veel klaverimängija, ei saa kaugeltki igast kahekeelelisest tõlkijat.

Hingega tõlkijaid lohutav lugu “Inimkeel ja masinmeel” ilmus 12. märtsi Maalehes.

Vahepealse kuue aasta jooksul on inimesed loodetavasti natukegi ja arvutid, seal hulgas tõlkemasinad, kindlasti hiiglamoodi targemaks saanud. Ainuüksi keelte arv, millest ja millesse masinad tõlkida oskavad, on kõvasti kasvanud. Toonane pelg hakkas taas kripeldama. Egas muud kui täpselt sama lugu täpselt samale ümberpanemisrajale.

Uus tulemus on sõna-sõnalt säherdune.

Kahest lehmast grammis on antud päike, gramm on hinnatud ja sööb. Esimene on vaadelnud lehma ümberringi ja suhtelise südame alama osa tunded: “MUU.” teine lehm, et “kui ta ütles, “et ta on rahul: “see sina kõrvaldamine sõnad mu avausest.”

Tundub siiski, et sõnapaar “hiiglamoodi targemaks” on leebelt öeldes liialdus.